Tiit Lepiku postiloend

Loodan et enamus teist on märganud mu viimase poole aasta pingutusi tervise vallas. Olen tervisetreener Paula juhtimisel püüdnud kaasaegse meditsiini teadmiste abil leida teed ja võimalusi oma haiges kehas edasi eksisteerida. Minu jaoks on tulemused muljet avaldavad. Nüüd püüan iseseisvalt edasi liikuda. Loodetavasti kui märkan et ise hakkama ei saa taipan jälle abi otsida.

Umbes 15 aastat tagasi kui mul probleemid algasid ja natuke hiljem diabeet diagnoositi on mu tervis vahelduva eduga hullemaks läinud. Möödunud aastal olin 3 kuud veremürgitusega haiglas. Kogu see aeg teadmine et midagi paremaks minna ei saa tappis ka mõtlemisvõimet. Raske oli säilitada tervet mõistust. Minu õnneks oli minu ümber palju mõistvaid sõpru ja kolleege. Arvan et muidu poleks viimastel aastatel vastu pidanud.

Paulat teadsin juba ammu. Ka oli jutuks olnud tervisetreeneri amet ja mõte koostööd proovida. Juhuse tahtel saime asjaolud viimasel hetkel klappima. Paula leidis võimaluse pool aastat minu probleemide peale mõlda ja nendega tegeleda. Pole talt küsinud aga arvan et kui ma poleks oma tervisest rääkides alateadlikult püüdnud oma hetkeolukorda varjata ning ta oleks mõistnud olukorra tõsidust oleks ta püüdnud varem aega leida. Samas mõtlen et kindlasti paistis see vilunud vaatajale silma.

Mõtlema panev seik on asjaolu et selle poole aasta jooksul olen püüdnud huvi pärast leida eestist kedagi teist kes sellist asja teeks ning mulle tundub et pole kedagi. Matemaatikahuvilisena mõistan oma suurt vedamist et meie teed ristusid ja ajad ning muu kõik klappis. Tõenäosus selleks oli väga väike.

Mulle meeldis selle koostöö algusest kus mul kõik oli peas kerge udu sees kõrvu jäänud põhimõte - tervisetreener ei tohi muutuda inimesele karguks. Palju oma töö pärast tihti ettevõtetes juhtidega sarnaste joontega töösuhtes olles mõstin ma selle loosungi tähtsust ja sellest lähtumise raskust. See kõnetas mind.

Selle poole aastaga õppisin mõistma mõtet - jää enda ja treeneri ees ausaks. Kui seda ei järgi on edu võimatu. See oli minu jaoks selle poole aasta jooksul kõige raskem. Meie kõigi ajusoppides on tohutult igasuguseid mõtteid seinast seina. Ajus toimuvas segaduses mõtetele ja tunnetele sõnalise tähenduse andmine ei ole kuigi lihtne.

Õnneks olli Paulal paljude probleemide lahendamiseks igasugused tööriistad. Kõige muljet avaldavam toiduainete valgusfoor.

Kunagi nooruses punkarina ja anarhistina olen õppinud märkama ning juurdlema piiride, reeglite toimimise ja mittetoimimise, kehtestamise ning vajlikkuse üle. Vaadates neid hulgateooria pilgu läbi on reegel alati suhteliselt suur üldistus. Tavaliselt saab reegli toimimisele saatuslikuks detailide tõlgendamine. Arvan toimimise võtmeks olevat püüde reegli olemust mõista. See aitab järgiatel teha detaile puudutavaid mõistlike otsuseid. Mulle oli selle poole aasta jooksul väga palju abiks mõistmine et sellistes protsessides esinevate reeglite ja kokkulepet järgimine on üks võtmeküsimus teel edule. Sügisel mul enam peas sõnalisi mõtteid ei olnud, ei saanud püksegi jalga ning olin toas pampersite väel hapniku aparaadiga. Praktiliselt ei uskunud enam võimalusse midagi muuta. Isegi minusugune rumal inimene mõistis et ega mul teis valikut pole kui usaldada end Paula kätesse ja püüda kõigi oskuste ja võimalustega kaasa mõelda ning jõudu mööda tegutseda. Esimesed edu elamused muutsid asja juba lihtsamaks.

Arvan et Paula otsus mind nn "vabadusse iseseisvasse ellu" lasta tuli enam vähem õigel hetkel. Kuna ma pole selle valla spetsialist siis ega ma päris täpselt selle otsuse arvestusi ei mõista. Aga tunnen et oskan märgata juba oma tervisega seotud probleeme, neid sõnastada ja mul on tööriistad nende lahendamiseks. Nagu elus ikka detailidega tuleb tegeleda kuni surmani.

Loodan teie tähelepanule ja märkamisele et kui ma oma rööbastel välja vajun ja ise aru ei saa siis mu tähelepanu juhite.