Tiit Lepiku postiloend

Septembriga lõppesid mu kohustused Katevara OÜ s. Vana e-post tiit@katevara.ee enam ei toimi.Sinna saadetud kirjad ei pruugi minuni jõuda.
Minu toimiv postkast on tiit.lepik.71@gmail.com. Kohale tulevad ka kirjad mis on saadetud tehnilisse posttkasti tiit@lepik.co

Sattusin Facebookis täna oma tuttava Kalle Aleksiuse postitusele ühe The Economisti artikli teemadel. Aga teemad olid minule kui infotehnoloogile põnevad. Olen alati imestanud inimeste usku matemaatika võimekusse - tõsised inimesed väidava et üks algoritm võtab inimestelt maakera üle. Tänapäeval tundub enamusele inimestest kohane sellist jampsi uskuda. See annab rääkijatele ainult raha ja julgust juurde. The Economisti ajakirjanik on autoritega töö tulemuste tõlgendamisel eri meelt.

Allpool Kallele kirjutatud kommentaar natuke kõpitsetult. Lõpuks link minu Google Drivesse, kus kümmekond teadustöö PDF faili mis mulle on olulised selles kontekstis tundunud.

Tehno-optimismi ega -pessimismi kohta ei oska ma hinnangut anda. Mõlemad on pigem hinnangud kui teadmised. Olen mõelnud, et konservatiivsus ja kõige uue võõristamine on ka tänapäeva ühiskonnas evolutsioonist pärit liigi enesekaitsemehhanism, mis on meis aju ehituse kaudu.

Kui ma 1970. aastate lõpus nõukogude Eestis Võsu kooli läksin, täitis tänaste nutiseadmete ja AI süüdlase rolli pastapliiats. Kõik õpetajad ja kogu tollane ühiskond olid veendunud, et kirjutada tuleb sulepeaga, äärmisel juhul täitesulepeaga. Pastakaga kirjutamine rikkuvat käekirja, sellest kasvavat kasutu ühiskonnaliige ning järgnevat kui mitte inimkonna, siis vähemalt nõukogude eesti inimese allakäik ja hukk.

Mõne nädala eest koostasin AI abiga oma arvutisse kogutud andmetest aegrea ja nägin, et samasugune kindlate veendumuste kuhjumine saatis ka trükikunsti leiutamist. Arvati, et kui raamatutarkus jõuab lihtrahvani, saab inimkond otsa, sest keegi ei tee enam eluks vajalikke töid.

Sel suvel ja sügisel on valminud mitu suurt uurimust, mis panevad küsima, kas süüdi on seade või see, mida ja kuidas sellega tehakse. Šotimaal jälgiti 3786 last 5-, 10- ja 15-aastaseks saamiseni (McQuaid jt, JAMA Network Open, august 2026). Kui perekonna toimimine arvesse võeti, leiti püsivat kahju vähe: väikese lapse puhul seostus suuremate raskustega ainult väga suur ekraaniaeg, viis tundi päevas või rohkem, ja 15-aastaseks saades see seos kadus. Noorukite seas olid raskustega seotud ainult väga pikad mängutunnid. Soome PANIC-uuringus (Jalanko jt, Pediatric Exercise Science, 2026) ei olnud suurem ekraaniaeg lapsepõlvest noorukieani seotud nõrgema mõtlemisvõimega, mõne näitaja puhul oli seos koguni vastupidine. Kõige suurem koondanalüüs (Al-Jbouri jt, JAMA Pediatrics, september 2026: 23 metaanalüüsi, ligi 2,8 miljonit last 64 riigist) leidis seosed madalama üldise õpiedukuse, nõrgema keelearengu ja emotsionaalsete raskustega, kuid mitte matemaatika, lugemise ega loodusteadustega. Ka seal sõltusid tulemused ekraanitegevuse liigist ning tegu on seostega, mitte tõestatud põhjustega. Loogiline: miks peaks piirama nn nutiaega, kui laps lippab nutiseadmega mööda aasa ning määrab lilli ja liblikaid?

Sama nüanss on ka uuringus, mille põhjal The Economist väitis, et AI kahjustab õppimist (Strömberg, Lei ja Wu, 2026, ligi 27 000 Hiina õpilast). AI-ga tõusid kodutööde hinded ja eksamitulemused langesid. Kaotus tuli aga neist neljast kasutajast viiest, kes lasid AI-l kodutöö ära teha. Need, kes kulutasid kodutööle endiselt sama palju aega, õppisid sama hästi kui varem. Autorite sõnul on õpetavad AI-tööriistad olemas ja sageli tasuta, aga õpilased neid ei vali. Probleem on nende järgi selles, kuidas õpe on korraldatud ja mida hinnatakse, mitte tehnoloogias.

Olen mõelnud ka sellele, et äkki ei tule tänased imelikud ajad, kus elame justkui külapoe taguste joodikute juttude maailmas, infotöötlustehnoloogia arengust. Põhjus võib olla hoopis selles, et inimkonna teadmisi ja kogemust pole masinate infoväljas. Enamik tüvitekste ja teatmeteoseid, kogu teave, mis kannab edasi inimkonna kogemust, on masinatele kättesaamatu. Vikipeedia asendab entsüklopeediat, aga see on pigem tore rahvaluule. Märkasin seda mõni päev tagasi iseenda juures. Vajasin oma töö jaoks ühe Vana-Kreeka mõtleja seisukohta. Riiulis oli tema raamat Marju Lepajõe tõlkes, aga käiku läks ikkagi AI poolt netist leitud masintõlge, ilmselt mitme keele kaudu.

Soovitan need uurimused ise tööd läbi lugeda: https://drive.google.com/drive/folders/1Wx3MCpeIFTEM3zENimPylbGjZaT31Wv0