Tiit Lepiku postiloend

Tere

Kunagi püüdsin Eesti looduskaitsjate hulgas tekitada ühtset infovälja. Lootsin et see aitab looduse kaitsmisele kaasa. Tegin maililisti kuhu oma suva järgi kutsusin minu arvates selles vallas olulisi inimesi. Mitte palju aga vast 40 ringis. Erinevatel põhjustel listi tegevus hääbus. Viimased aastad olen tundnud vajadust seal sõna võtta. Ei leidnud jõudu, aega ja sõnu. Lugedes uudist kunagise tuttava Peeter Raudsepa Tallinna linnapeaks saamisest ja ei saanud enam ütlemata jätta. Ega ma arva et mu kirjatükk suurt midagi muudab. Annan endale aru et see on üks rohkem kui miljonist arvamusest siin Eestis. Aga endal süda rahul.

Juhuse tahtel juhtus siia listi kaks kirja üksteise järgi. Vast kannatate välja.

Viimasel ajal tervis väga kehva olnud ja pole arvamust avaldanud. Olen püüdnud ikka end eluga Eestis kursis hoida. Kuna olen lapsepõlvest saati looduskaitsest läbi imbunud siis need teemad on mulle olulised.

Pikka aega olen tundnud vajadust teile arvamust jagada. Siiani pole jõudu ja aega leidnud sõnastamiseks.

Arvan, et Eesti ühiskonnal läheb hetkel väga hästi kui mitte arvestada maailma üldpoliitilisest olukorrast tulenevaid murepilvi.

Kui aluseks võtta majanduslik olukord, arvestada inflatsiooni indekseid jms oleme heas mõttes pilvedes. Sellisest rikkusest vabaduse tulles ei osanud keegi unistadagi. Muidugi on 21. sajand - maailm on muutunud. Olen mõelnud et eelkõige lääne ühiskonna väärtushinnangute muutuse päras ja alles siis tehnoloogia areng on viinud osade erialde ja valdkondade hääbumiseni. Samas on uued juurde tulnud. Kunagi huvitusin Milaano juhtumist. Tohutu linn oli elanud ja hinganud põlvkondade viisi trükimasinate tootmise rütmis. Järsku arvutite tulles osutusid kõik tedmised, oskused ja ka tehased kasutuks. Seal tegeleti asjaga ning elu läks edasi

Tasuks kuulata Mihkel Nestori ülevaadet Eesti majandusest https://jupiter.err.ee/1609847590/esimene-stuudio See on tähtis seepärast et tema seisukoha järgi seab oma poliitikat SEB pank Eestis. Sellest sõltuvad realselt laenu ning muud ettevõtetele raha müümist puudutavad otsused. Tema seisukohtadest sõltuvad suur osa Eesti ettevõtetest.

Kui minult keegi vaevuks küsima kas sellist Eestit tahtsin siis vastus oleks ilma mõttlemata jah.

Minu jaoks harjumatu ja ärritav on olnud demokraatia ühe alustala sõnavabadusega kaasnev. Väga keeruline on leppida iga inimese õigusega oma arvamusele ja seisukohtadele. Eriti keeruline on kui teiste seisukohad hälbivad minu ettekujutusest reaalusest ja faktidest. Vaikselt peale mitukümmet aastat vabas maailmas elamist hakkab mu aju mõistma et ükski seadus ei kohusta inimest omi mõtteid siduma reaalsusega ja hoidma neid ratsionaalsed. Selline inimeste mõtte ja sõnavabadus on demokraatia üks suuremaid arengumootoreid.

Olen kasvanud metsanduse haridusega looduskaitseinspektori ja mullageograafi peres. Ühe oma esimese taskuraha teenisin Lahemaal Viitna järve äärse tee kõrvale poste pigaldades et parkivad autod ei tallaks puudealuseid. Ajad muutuvad. Inimeste väärtus hinnangud kaasa arvatud. Kogu tänapäevane keskkonnakaitse on mulle harjumatu. Ma pole ekspert ja praktik selles vallas. Aga esamamulje järgi on kogu tegevus kandunud paberile ja kaotanud suures osas sideme päris loodusega. Olen mõelnud miks ja kuidas see meil tekkis aga siin pole koht selle lahkamiseks. Ka teine pool minu sõnastuses nn nunnumeetri põhine looduskaitse on mulle mõistetamatu. Kunagi kadunud sõbra Gennadi Skromnoviga kes ehitas Looduskalendrit vaidlesime tunde nunnumeetripõhise looduskaitse selleagse erada näite Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste üle. Selle aegne erand on aja pikku levinud ja muutunud meie ühiskonnas valdavaks. Kui otsida siis minu sõnastusest ratsionaalne looduskaitse ikka meil veel eksisteerib aga paraku kohtab seda väga harva ja see on meedia, seega ka enamuse inimeste tähelepanuta. Ei hakka siin oma lugejaid vaevama detailide ja näidetega. Usun et enamus teist on nendega kursis. Kunagise ajaloohuvilisena olen püüdnud meie ajaloost leida analoogi praegusele ajale. Äkki aeg kus Baltisaksa mõisnikud said Vene riigilt monopoli armee piiritusega varustamiseks. Siis suur osa metsi säilisid kuna selle aegse tehnoloogiaga polnud nende raiumine võimalik. Kõik mis võimalik raiuti maha. Paraku praegne tehnoloogia võimaldab rüüstajatel praktiliselt igal pool tegutseda.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks sellis tegevust piirama inimeste väärtushinnangutest tulenevad mehanismid. Meil nad ei kipu toimima kuna riikliku looduskaitse järeltulija keskkonnakaitse on kolinud paberile ja tänu sellele ei toimi ning inimeste tähelepanu juhib teemast kõrvale emotsioonidele tuginev nn nunnumeetri põhine looduskaitse. Viimase ere näide on Eleri Lopp-Valdma ja tema tegevus kiskjate kaitsel. Reaalsel võib tema tegevus viia praktiliselt suurkiskjate loodusest välja küttimiseni. Lihtne mehhanism - emotsioonidest lähtuvad ebaratsionaalsed otsused ühiskonnas on juba praeguseks nt huntide arvukuse viinud tasakaalust välja. Arvan et piisab nt ühest juhtumist kus hunt ründab last ja emotsiooni ajel pöördub ühiskond teise äärmusesse. Kliimaministeerium peaks asja rööbastel hoidma aga sealsed otsused enam ammu ei sõltu tegelikest vajadustes vaid suhtest avalikku arvamusse ja võimalikku inimeste hekskiitu. Näiteks nende suhtumise muutus soode kuivendamisse.

Mind on kasvatadud elu austama ja loodusest lugu pidama. Usun siiani et inimesed on osa loodusest. Kuidagi raske on kohaneda tõekspidamisega et loodus on münt meie rahakotist.